Tervitus

21. juuni 2017 - Autor


Ma pühendan selle postituse tegelikult teile  kõigile, kelle klassijuhatajaks ma teie 5. klassis sattusin. Nendele ka, kes sattusid meie hulka kaks aastat hiljem tänu ühele ülimalt veidrale uuendusele, mis kõik klassid  mingite testide tulemuste järgi  segi paiskasid, kuigi mitte ühelgi juhtkonna liikmel polnud käepärast mitte mingeid uurimusi ega tõendeid, nagu selline ümbertõstmine kedagi aitaks või innustaks. 

Naabritel soomlastel  (kelle haridussüsteem kuuldavasti just väga kehvasti ei tööta) poleks selline asi küll kindlasti kõne alla tulnud.  Pühendan oma tervitusjutu seega nii neile, kes meie hulgast uude klassi ära pidid minema, kui ka neile, kes pidid tulema uude klassi uue klassjuhatajaga. Siiski, Kärt, kaheldamatult  väga hea õpilane otsustas jääda meie vanasse klassi edasi, põhimõttel, et  f....  need hinded, sõbrad loevad. Aga kõik ju pidid sealtpeale kuni 9. klassi lõpuaktuseni uues olukorras toime tulema. Mõtlengi praegu nii neile, kes nüüd lõpetavad, kui ka neile kes saatuse keerdkäikude tahtel  lõpetavad veel aasta hiljem. Või ei lõpeta üldse ühegi ametliku paberiga, sest  pärast pikki õpetaja-aastaid julgen kindlalt öelda, et sellisel paberil ei ole mingit omaette väärtust.  (välja arvatud ehk kirurgi omal, kes su pereliiget opereerib - temal võiks see küll olla)

Ja kuna inimene ei jõua parima tahtmisegi korral kirjutada läkitust kõigile  (kui ta pole just D. Trump) , siis valisin lihtsalt ühe välja. Seega kõik head sõnad on mõeldud teile kõigile.

Aga valisin Riko, sest  teist nii keerulist ja nii armast õpilast ei tea ma kogu oma ülearugi pikaks veninud  (1975- 2015) õpetajakarjääris , kui tema.


Mõtlesin vahepeal ka Eleri peale, aga mulle tundub, et ta ei eelistaks olla nii esile tõstetud. (Ja Eleri pole ka nii palju Tootsilikke karutükke teinud, nii et temast oleks raskem  lugu kirjutada)

.

Saatus pani mind Riko inglise keele õpetajaks 5. klassis. Muidugi olin hämmastunud, kui kõigile minu koostatud testi küsimustele kirjutas ta eesti keeles vastuseks "Ei saa aru mitte midagi". Mina muidugi ei uskunud. Kõik on samas klassis, teised ju said? (kui nad ka valesti vastasid) . Kurjaks läksin. Eriti siis, kui Riko suurema osa tunnist autopilte ja mingeid mustreid joonistas.

Kuigi nõukaaeg oli siis juba minevik, reageerisin mina ikka nõukaaegse õpetaja sisseharjunud meetodil, et   "Ema kooli! Isa kooli! Vanaema kooli!"  Nad tulid ka, kui vähegi  tulla said. Ja see õpetas mulle Riko kohta palju asju.

Ah jaa, siis see vana kooli õpetaja trikk "Mine klassist välja!" (Omal ajal Miina Härma Gümnaasiumis käies  tundus see kõige hirmsam asi maa peal, aga seal olid ka õpetajateks parajad saurused)  llmselgelt vedas ülejäänud seltskond klassis kihla, kaua läheb tunni algusest aega, enne kui ma Riko ukse taha saadan. Pole üldse kindel, et nad ei vedanud kihla raha peale.

 Aga tasapisi  hakkasid mu silmad avanema.

Sain aru, et olin napilt teerulliga üle sõitmas väga andekast inimesest. Lihtsalt tema anded ei olnud akadeemilist laadi.. Hakkasin tajuma, et mulle oli saanud osaks kohtuda imelise inimesega.


Kes oskab kõikidega suhelda paremini, kui väljaõppinud suhtlemisgurud.


Südamlikkus, see Eesti mehe suur hirm, on tema jaoks loomulik.


Kes oskab igasugu asju kahe sekundiga korda sättida ja katkisi asju tööle panna.


Kes oskab ka vähe-populaarseid õpetajaid lohutada. Samas kõiki õpetajaid niimoodi parodeerida, et mitte keegi (ohver küllap ise ka) ei suuda naerukrampe vältida. Isegi meie professionaalsed parodeerijad-näitlejad igatahes võiksid Rikolt tunde võtta.


Kes suudab näiteks tavalise inglise keele klassi jõuluajal muuta Winter Wonderlandiks,  


Kes oskab üldse asju, mida me kõik peaksime  valdama, aga enamasti ei suuda. Näiteks, kuidas mitte vimma pidada.


Ja kuidas mitte hoolida hinnetest, vaid uskuda omaenda ettevõtlikkusse.


Seda ma vist ei peaks avalikult kirjutama, aga  Riko sõprade vanemad usaldasid  teda nii väga, et jätsid ta hooleks oma autod, et ta neid pidudelt autoga koju sõidutaks. Ammu enne, kui tal üldse ametlik autojuhiluba oli.

Ime küll, aga inglise keeleski hakkasid asjad sujuma. Me rääkisime järsku samas keeles! Riko mitu aastat vanem vend mainis, et Riko sõnavara on suurem, kui tal endal!


Täna kahetsen kõiki neid ukse taha saatmisi, ja lisan, et oled ikka oodatud uksest sisse  (keegi teine vana õpilane polegi mul siin Pelgulinnas külas käinud, ja nii uhket BMW -d pole ka  mu maja taha õue pargitud). Varsti kolingi vist jälle,  500 meetrit eemale, tule ikka soolaleival ,  ja  võta kaasa nii palju vanu sõpru, kui  tulla viitsivad.


Mul on ainult väga kahju sellest ilusast bonsai-puust, mille mu klass mulle 60. sünnipäevaks kinkis, aga mille kass kahjuks ära sõi. Täitsa lagedaks näris. Ja bonsaid ei andesta selliseid sigadusi. (kaslusi)


Tänan ja õnnitlen teid kõiki, armsad lõpetajad, ja üldsegi mitte vähem armsad praegu veel mitte-lõpetajad ka. Oleme ikka sõbrad edasi. Mina näiteks ei mäleta üldse, et  me oleksime kunagi Prangli saarel käinud?   Ja et selline saar üldse olemaski on?


Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: