Lahti- ja minnalaskmise kunst: kolimine

1. august 2016 - Autor

Eelseisvale kolimisele tuleb ausalt silma vaadata. Milliseid asju kaasa võtta ja millised tagasi entroopia lõugade vahele lükata? Mida inimene tegelikult tingimata vajab – ja kas ta peab suure tüli ja vaevaga (tihti teiste inimeste vaevaga) säilitama ning vedama ühest kohast teise asju, mida ta üldse tingimata ei vaja?


Kolimist on võrreldud tulekahjuga. Mingil määral on see vist tõsi, aga minu meelest ainult niipalju, et kõik tuleb ümber hinnata. Kolimine on suurepärane viis oma prioriteedid lõpuks ometi kindlaks teha.

Kas mul on neid pilte/maale tegelikult vaja või mitte? Nad ei rippunud mul seinal vanaski kodus, vaid olid kahjuks alandlikult virnas kõige tolmusemas nurgas. Kass ajas neid aeg-ajalt kolinaga maha. Kas ma tõesti palun jälle häid inimesi aidata tassida asju, mida ma tegelikult ei vaja?

Kodust lahkunud laste puhul on alati see moment, et tahaks, nuuks, nende käterätikuid ja sokke alles hoida... aga tegelikult see nüüd küll ei näita kuidagi, kui armsad su lapsed sulle on. Just kirjutas üks tore inimene, et kuna mood pidavat kulgema spiraali mööda, siis ei tasu kunagi moerõivaid ära visata... vastupidi, just tasub, sest ega sa tegelikult ikka ei pane ju enam selga/pähe 20 aasta eest moes olnud soge või pitspluusi... Muuseas, tänapäeva moekunstnikud tahaksid ju ka elada ning oma lastele ilusat nukku või raamatut osta!


Just nüüd ongi mul saatuse saadetud võimalus kõrvalt jälgida (no kahjuks mitte nii väga kõrvalt, vaid ise ka selle õuduse sees mõnda aega elades), kuidas kaks noort, head ja tarka inimest kolivad. Nad tassivad kõigepealt kõik asjad ühest kohast teise, märkimisväärse vaeva ja tahtejõuga muide, ja hakkavad alles siis mõtlema, kas kõiki neid asju tegelikult ka vaja läheb. Prügikast võib abitult lõugu laksutada, kuni kriteeriumiks on „seda võib kunagi vaja minna“, mitte „ ilma selleta suudan ma elada“. Sügavalt vastumeelne on mõte kellelegi nii isiklikus küsimuses soovitusi anda, siiski olen seda vana head äraviskamise ideed mõned korrad välja pakkunud. Null-tulemusega. Mida oleksin pidanud ise kohe algusest peale teadma.


Kõik me teame, et pole midagi lihtsamat, kui teiste inimeste probleeme palju paremini lahendada, kui nad ise suudaksid. Ja ennäe, koidabki mulle (loodetavasti) varsti võimalus ise olla nutikam, praktilisem ja mis veel kõik - kui ikka endal kolimiseks läheb. Saab siis näha, kas õnnestub rakendada põhimõtet „ilma selleta elab ära“. Kuni see on näiteks mikrolaineahi, siis küllap õnnestub. Aga DVD-mängija? Muidugi elaksin ma ilma selleta ilusasti edasi. Aga issand, kõik need lahedad DVD-d - „Celtic Thunder“ (ei, just neid lemmiklugusid EI SAA Youtube’is vaadata, sest need on nüüdseks ära keelatud), Garfield, mida olen koos lapselastega mitmeid kordi vaadanud, Matrix, mida võib sada korda vaadata, jne... Juba hakkavadki otsusekindlusse mõrad tekkima.


Seal on näiteks ka igasugused ametlikud tänukirjad ja diplomid, mida olen peale kausta toppimist üle vaadanud täpselt null korda; kahtlustan, et sama lugu on ka teiste inimestega. Kui ma need nüüd ära viskan, siis said need paberitööstusele ohverdatud puud ju hoopis ilmaaegu maha võetud; aga kui ma nad uude kohta kaasa vean, siis seegi ju ei annaks puudele nende elu tagasi. Ja ma igal juhul mitte kunagi ei vaataks neid, sest me kõik teame väga hästi, et tegelik tänu ei kajastu iialgi tänukirjades.

Inimesed armastavad kurta, et tänapäeva maailm on nii efemeerne – palju ilusat ripub lihtsalt ainult internetis, ja kui see mingil põhjusel peaks ühel hetkel ära kukkuma, siis ongi kadunud päästmatult. Võib-olla on see just ilus ja hea, nagu liivamandala – imeilus ja üürike, sa vaatad teda korraks, ta jätab sulle oma igavese jälje, aga hetke pärast teda ennast enam ei ole. Sellest võiks ju lähtuda ka kolimisel oma järgnevat elu planeerides. Näiteks - mulle meeldis kohutavalt see vana sõbranna (mitte vanuse mõttes, vaid mõelge ise – 5. klassist alates!) Kaja kingitud inglikuju, mis taasäratas minus igasugu armsaid lapsepõlve unistusi ja uskumusi. Selle elustunud lapsepõlvemälestuse tiivul ostsin inglifiguurid ka jõulueelsest Örnsjöldvikenist ja jõulueelsest Pariisist. Aga see kõik on liblikatiivapuudutus, sa tegelikult ei peaks nendelt asjadelt kogu ülejäänud elu tolmu pühkima ega muretsema, ega lapselaps või kass neid maha ei aja.


Küll on hea, et igapäevase panni, poti ja kohvitassiga selliseid muresid ei ole.



Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: