Lahti- ja minnalaskmise kunst: mis üldse on praht?

29. mai 2016 - Autor

Kuidagi ei tahaks muutuda selliseks vanainimeseks, kelle surma korral omaksed ohkavad vähem kurvastusest, kui mõttest, et tuleb hakata kadunukese kappe-sahtleid tühjendama ja prügikasti vahet jooksma.

Mul pole midagi mõtte vastu, et järeltulijad minu pärast ei kurvasta, sest miks peaks teiste kurvastamine mulle headmeelt tegema. Aga väga vastumeelne on mõte, et nad peavad hakkama tegelema esemetega, mis nende jaoks on lihtsalt praht. Ja kui hästi järele mõelda, siis ongi tegelikult praht. 


Sest kui hästi järele mõelda, siis mida muud kui praht on siis umbes 1970ndatest pärinevad väljakirjutused mulle tol ajal meeldinud raamatutest või mulle kunagi saadetud kirjad; kingitud ehteasjad, mis on kas kohe alguses tundunud nii koledad, et kanda pole saanud, või on aastatega vastumeelseks muutunud; riided, mis niikuinii enam iialgi selga ei lähe või mis enam üldse ei meeldi? Üldse kingitused, mida ma suurest ustavusest mõne kinkija suhtes ikka olen säilitanud, aga mille olemasolu tegelikult meile kummalegi korda ei lähe. Raamatud, mida ma enam lahti ei tee, või mille lahtilöömist olen edasi lükanud nii kaua, et seda ilmselt ei tule mitte kunagi. Tööriistad ja köögiriistad, mida ma ei kasuta. Suveniirid kohtadest, mida ma ei unusta niikuinii, kas see voldik siis alles on või mitte. Ja fotod, issand jumal küll....Kui ma isegi neid vaadata ei viitsi, siis miks keegi teine peaks viitsima, seda enam, et ta ei tunne pildilt kedagi, ja ei tunne isegi mind seal ära.  


Toon vaid ühe näite. Seal on üks Tartu Ülikooli pildiga postkaart, mille ostsin värskelt immatrikuleeritu õhinas, ja kirjutasin sinna oma  läbi-viielised sisseastumiseksamite tulemused. Ülikool oli ülimalt tore ajajärk mu elus, aga mitte kõige kaunim – selleks olid hoopis aastad noores perekonnaelus. (Ka selles erinen täiesti oma emast, kes peab kauneimaks just tudengielu - mille minu tulek tülikalt lühemaks kaksas). Olen seda kuramuse kaarti kaasa vedanud läbi mitme elukoha ja abielu, aga milleks? Ülikooli ma niikuinii ei unusta, samuti kui oma edukaid eksameid.


Retseptiraamatud ja vihikud. Enamasti on kõik need retseptid netist kergesti leitavad. Tean, et inimesed armastavad kokaraamatuid osta, kuid samas kokata nad tingimata ei armasta. Kõik lükkub ikka edasi kaugesse tulevikku, et   „ükskord teen perele selle roa“... Olen teinudki kallitele inimestele roogi neti järgi, mitugi suvalisest märkmikust järge pidades, aga riiulis lösutab ikka mitu klantskaantega kokaraamatut, mille kasutegur on umbes sama, kui 1994. aastal ostetud „Your Perfect Body“.


Kõige raskem lugu on raamatutega. No on riiulis raamatuid, millest kohe aru saad, et tegemist on ülimalt väärika kirjandusega. Nii on näiteks lugu poja Urmase poolt mitu aastat tagasi kingitud raamatuga „The Warrior of Light“. Nii kui kaks lehekülge loetud saan, nii saan aru, et pean enne edasilugemist mõtlema. Ja häbi küll, aga järgmise kahe lehekülje lugemine lükkubki edasi ettekäändel, et „ootan ja valin aja, millal on rohkem aega mõelda“. Igaüks teab, et sellist aega ei saabu mitte iialgi. Sellest hoolimata ei tõuse käsi seda raamatut ära viskama. Aga seal on ka   Balzac, Tolstoi , Vilde ja Tammsaare, kellel Jumala eest pole juba ammu 21. sajandi inimestele rohkem öelda kui Jacobus de Voragine’il või noh, Eesti tingimustes Jakob Järvel. (Olen väga kindlalt veendunud, et see hea ja positiivne, mida on leida Tammsaare teostest, ei pääse ligilähedaseltki õigustama nendes sisalduvast kurjust ja tuska) . Seega nende raamaturiiulist eemaldamine ei tekita mingeid süümepiinu. Eriti Vilde, kuramuse sado-masohisti,  puhul. (Kõik need detailsed-verised peksu ja piinamise pildid!)


Edasi. Raamaturiiulis on veel suuri ja kopsakaid teoseid. Birma kunst. Merveillleux chateaux du monde. Relvapalati aarded. Sa oled nad ära vaadanud, rohkem ju ei vaata? Siis anna nad ära!  Iseasi on näiteks Michael Palini „Himalaya“ – see aitab igaüht meist endasse vaadata ja edasi mõelda.


Siis need vanad kirjad. Tegelikult on nüüd tekkinud asjas uus moment – kuna mitte keegi tänapäeval enam kirju ei kirjuta, siis nende väheste olemasolevate eksemplaride alleshoidmine oleks vist päris õilis tegu, või mis? Aga kas peaks õilsa eesmärgi nimel oma sahtleid kolikambriks muutma, on teine küsimus.


Ma isegi ei hakka lahti selgitama seda kappi, mis on täis mingeid vanu juhtmeid, ühendusi, naelu, konkse, kolbe, segusid jms. Iga inimene tänapäeval tellib profi ehitaja või kui nii väga tahab teha DIY, siis läheb poodi ja ostab sealt uued asjad.   (Haamri, kruvikeerajad ja pahtlilabida hoian alles, sest kuuldavasti neist paremaid tänapäeval enam ei saa!)

See kõik, millele ei leia õigustust, ongi ilmselt kindlalt praht. Aga mitte ainult see. Inimene oskab ikka nii palju asju ära õigustada.

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: